Pages

Search:

Sep 29, 2013

make me Beautiful

Nagu pildilt on näha  i got lucky! Tegu on siis Make Up Store’i kinkekotiga, mis loositi välja Eesti esimesel blogijate üritusel, mis toimus Oh So Retros. Enne loose on alati sees tunne, et noh ma ju võiks ikka võita, kuid et mitte pärast nii pettunud olla, siis mõtlen, et ahh mis nüüd mina.. igatahes jõuab selle lühikese aja jooksul päris palju mõtteid koguneda enne kui lucky one välja kuulutatakse.  Seekord oli mul taas õnne. Ütlen taas, sest mul suhteliselt vedanud selle õnnega. Joppab vast keskmisest rohkem (hahaha). Tunnistan, et need toonid ei ole absoluutselt mina, kuid hea kui midagi julget ja teistmoodi niiöelda varuks on. Kui keegi mulle meiki tahab teha, siis palun väga, mina ei oska (for real). Lähiajal hakkan ka oma lugejatele kingikoti kokku panema, sest heameelega teeksin ka teist kellegi õnnelikuks (wink wink).
PS: Kes veel on 1. oktoobril minemas Tallinn Dollsi sügis-talvise kollektsiooni "Reflexions" esitlusele? Andke endast märku! Mina olen igatahes põnevil!

Sep 27, 2013

Keep me company


Uus semu, kellest saab sügiseks ilmselt minu üks parimaid kaaslasi, on mu sall. Kuidas me kohtusime? Kus? Kõigil on kindlasti neid kordi, kus bussini parasjagu veel aega ja peatuses niisama õõtsuda ka ei viitsi ning hauduma hakkab mõte kuhugi poodi sisse kiigata. Tihtilugu asi aga ei piirdu ainult kiikamisega. Tekib see moment, kus 10 minuti jooksul jõuab rohkem poodelda kui tavalise tunniajaga. Nii läks ka mul, kui enne bussile minekut jäi mu teele Vero Moda, mida ma väga tihti ei külasta, aga vahel siiski. Ja oi kui tore, et see vahete vahel on ka vahe ikka juhtub, sest nii me teineteist leidsimegi. How romantic, i know! Sheers my mate, keep me warm from now on!

Sep 26, 2013

It's getting cold, my dear

Eile tuli magusaisu rahuldamiseks jalutada Rimisse ning meet my Rimi outfit. Hahhaha, okei, tegelikult pikka nalja pole, meet me kõige tavalisemas aka mugavamas olekus. See oli ka ainus pilt, mis õnnestus päikesepaiste ajal tabada, ülejäänu tuli mõnus hallmass. Sirly, kui sa seda loed, siis näe, panin kinnud pihta, meil siin Eestimaal tuleb talv!

sall- Vero Moda / jakk- Mango / kamps, teksad- Zara, kummikud- Aldo / kindad- pole minu :)

Sep 24, 2013

Hoiupaik, i love it

12.02.2013 tegin oma esimese varjupaiga külastuse sissekande. Paks lumi oli siis maas ning talv täies hoos, kogu oma ilus. Tuleva veebruarikuus saab siis aasta sellest, kus üritan iga nädal vähemalt korra käia Tallinna loomade hoiupaigas. Üldjuhul jääb see kord nädalavahetusse, vaid puhkuste ajal on see võimalik ka nädala sees. Varjupaigas käies on igal aastaajal omad eelised. Talvel on mõnus lumine ja saab end lumme koertega visata ja möllata. Tähelepanelik tuleb aga olla jääga, sest rajad võivad olla jäised, mistõttu on raskesti tõmbavat koera veidi keerulisem jalutada. Suvel jällegi ei pea teedel koertele järele uisutama, kuid kõik mustus ja pori on iseenesestki määriv. Jalutama minnes olen aga kõigega arvestanud, sest tahan igast korrast maksimumi. Ilmselget ma ei ole kõikidest kordadest postitust teinud ega ka pilte instagrammi lisanud, kuid aegajalt mõne ikka pillun, sest kunagi ei või teada, kes seda lugema satub või ehk isegi edasi soovitab. Alati kirjutan pärast jalutuskäiku ka kommentaari koera lehele, sest paljusid huvitab, kuidas koer jalutas, kas sikutas? kas haukus teiste loomade/inimeste/autode peale? kas sobib lastega perre? milline on looma iseloom jne jne. Ma ei liialda kui ütlen, et pets.ee lehel käin ma absoluutselt iga päev. Mulle meeldib niiöelda silm peal hoida kõikidel koertel, kellega olen ise jalutamas käinud kui ka uus tulnukatel. Olen teinud ka enese jaoks lubaduse, et kaks korda järjest ühe koeraga ei jaluta, kuid juba olen seda ka rikkunud.  Südamemurdjaks kahel järjestikusel nädalavahetusel on olnud Ronni, kelle profiili näeb SIIT.  Matis ootab mind alati väljas, seega ta kunagi ei tea, kellega ma saabun. Olen ka öelnud, et vahel tahaks nii, et tema toob koera, et ka ise „üllatuse“ osaliseks saada, kuid Matis pelgab ja ega ma rohkem ei ole peale ka pressinud. Mõlemad korrad kui olen Ronniga Matise juurde jõudnud on Ronni nii suures hirmus, et jookseb arglikult tiire ümber meie, nii et jalutusrihm pingule tõmmatud. Algne paanika inimeste ees on suur, justkui kardaks, et kohe tõuseb tema peale kuri inimese käsi. Agresiivsust aga pole ollagi. Oma klutipluti häälega rahustan ta maha ja laskun kükakile tema kõrgusele, et ta end ohustatuna ei tunneks. Silmad on tal alati nii suured ja hirmul ning saba jalge vahel longus. Hetkest kui teda silitan ja kõrvatagant sügan, võtab ta mu alati omaks. Ja nii me jalutuskäik alguse saabki. Talle endale sobival hetkel otsib ta ka Matisega kontakti. Sörgib tema kõrvale ja vaatab oma suurte silmadega, sellistega, mis pai tahavad. Nad on Matisega täitsa paras paar, mõlemad kardavad üksteist (hahaha, nunnukad). Ronniga jalutamine on täielik lust, ühtaegu ta kardab, kuid ta nii väga tahab lähedust. Vahel jääme lihtsalt seisma, et mõlemad saaksid oma hellushoogu teineteise peal välja elada. Iga jalutuskäik, iga koeraga, mõjub mulle lausa terapeutiliselt. Mul ei ole sõnu väljendamaks seda, kui hea tunne see on. Jah, kõige hea juures ei puudu ka halb, kuid ma ei näe põhjust negatiivsele oma energiat suunata. Tahan hoida iga kogemuse puhta ja siirana, ilma kurjajuurteta.
Lisan veel jalutuse ajal tehtud pilte. PS: mõlemad kutsad on nüüd oma päris kodus!

Sep 23, 2013

Vihmapoiss, come and get me

Kummikud on coolid. See ei ole mingi uudis. Mõned aastad tagasi juba mõtlesin, et tahan omale kummikuid, mida kandes võin end sama enesekindlalt tunda kui oma lemmik saabastes. B-turul (kasutajat ei mälea) tellisin isegi ühe paari, mis olid õnneks soodsad. Õnneks just seetõttu, et nendega lähen ainult põllu vahele. Mingiks ajaks rahuldas see mu kummiku ostusoovi. Suvel sai Lätis, Jurmalas, käidud. Esimesel päeval käisime kaubanduskeskuses, poes nimega Aldo. Kummikud riivasid mu silma kohe ja ilma mõtlema juba ma neid proovisingi. Küsides kaaslase arvamust, sain ma ausa vastuse, et tema meelest on need ju-be-dad. Tunnistan, et natuke mõjutas see mind ka ja sinna see kummikuost jäigi. Poodidele tiir peale tehtud suutsin ma kaaslase veelkord Aldosse tulema. Taaskord kummikud jalas, kuid kaaslase arvamus endiselt sama. Järgmisel päeval kui Tallinna sõitma hakkasime jäi teele kaubanduskeskus, kus käisime toidupoes ja kuna seal oli H&M siis tahtsin sinna ka piiluda. Sealt lahkusin tühjade kätega.. kuid tohooo imet! Aldo! Jällegi ütlesin kaaslasele, et lähme vaatame mu südame rahuks viimast korda sinna poodi. Kummaritega sealt ma ka lahkusin. Kaaslase arvamus polnud endiselt muutunud, aga mina neid kummikuid peast välja ei olnud saanud. Nüüdseks olen saanud päris mitmeid kiitvaid kommentaare ja ma naudin nendega käimist. Vihm, tule ainult!
Neidsamu kummikuid näeb SIIT, maksin nede eest 45€. Olgu ka öeldud, et need on seest pehmed ja soojad, mitte kummist.
kummikud- Aldo / kott- Pull & Bear / jakk- Mango / pluus, teksad- Zara

Veel ilusaid kummikuid:
                                  
                                       Kummikud leiad siit, siit, siit ja siit!

Sep 22, 2013

Bloggers event @Oh So Retro

19. septembril toimus Eesti esimene blogijate üritus. Toimumiskohaks imeline Oh So Retro. Juhul kui on keegi, kes ei tea, siis Oh So Retro on vintage rõivaste ja aksessuaaride kauplus, mis asub Suur-Karja 13, 2. korrusel. Minule torkab alati esimese asjana silma kottide ning kõrvarõngaste valik. Kui kurikuulus palgapäev käes, siis tundub, et rahakott tahab jalutama minna. Agaaaa, üritus ise oli äärmiselt kihvt! Algus oli eestlaslikult tagasihoidlik, räägiti rohkem nendega keda teati. Mingi hetk aga juba avastasin end kõnelemas inimestega, kellega varem ei olnud kokku puutunud ja see oli ohh kui meeldiv. Õhkkond muutus vabamaks ning inimesed harjusid üksteisega. Grete ja Liina olid ka vaeva näinud kõigile osalejatele kinkekottide koostamisel, milles leidus erinevaid tooteid ürituse koostööpartneritelt nagu Happy Socks, Avon, Batiste, Jenjöris, BYS ja palju teisi. Kusjuures, minge tšekkige Oh So Retro facebooki lehte SIIN, sest seal loositakse välja just samasugune kinkekott, kus on veel lisaks 30€ väärtuses kaupluse kinkekaart! Minul läks veel kohe eriti hästi, sest mulle naeratas Make Up Store kinkekott! Sisu on sel hää! Esimesel võimalusel teen ka sellest postituse. Kindlasti ei jää tulemata ka järgmine üritus ning siis ehk juba ka veidi suuremale blogijate ringkonnale. Tulevikust rääkides tuli üritusel esile ka ideid, et eriti cool oleks üritus, kus oleks nii blogijad kui ka nende lugejad. Mina aga nüüd lippan kutsadega jalutama!
Piltide autor on Angeelika Lipp. Aitähhid Sulle piltide saatmise eest!

Sep 19, 2013

Jurmala // DeLaWake

Suvel võtsime ette väikese tripi autoga Lätti. Paak täis ja ajame me panime. Matisel oli suur tahtmine ära käia DeLaWake kaablipargis, mis asus Valmieras ning mina tahtsin Jurmala veekeskusesse. Seigelda sai korralikult, sest esialgu oli meil vale aaddress, mis oli ligi 100 km teises suunas, kuid see oli omamoodi kihvt ja tegime hops plaanid ümber. Kõigepealt külastasime siis Juramala veekeskust, kus me kumbki varem ei olnud käinud. Ei teadnud väga, mida oodata ka. Ütleme nii, et päris Serena (Soomes) veepark see ei olnud, kuid igati vinge siiski. Kui järgmine kord Lätti minek, siis hea meelega lähen sinna veel ja veel. Lemmikumateks atraktsiooniteks olid loomulikult torud. Torudest sai alla lasta üksi kuni isegi neljakesi, olenes torust. Kasutada sai ka erinevaid kumme, milles istuti, kas üksi või paaris, või kuni neljakesi. Nendest torudest oli ikka kindlam minna, kus sai kaaslasega koos olla. Üks toru, mille jaoks pidi kõige kõrgemale minema oli ka minu jaoks kõige hullem. Sealt torust pidi alla laskma üksinda, ning seal ei olnud ka kummi, millesse ronida. Mul ei olnud üleval isegi aega mõelda, et kas ma ikka tahan sealt alla lasta, sest Matis juba kimas ees minema. Jäin sinna ülesse üksi passima koos noormehega, kes torusse juhatas ja õpetas, kuidas seal ellu jääda. Alla lastes pidi olema täiesti sirgelt, käed rinnal risti ning jalad pidi ka risitis hoidma. Terve see aeg kui ta seda ütles suutsin ma mõelda, et dzii kui siin juba selline õpetus on, et siis see ju mingi iizy briizy olla ei saa. Igatahes alla ma sealt suskasin, sest noo kui juba sinna ülesse sai mindud, siis ega saba jalgevahel sealt alla tulla ka nagu ei kõlba. Sõit oli mega kiire. Ma ei suutnud isegi vahepeal sellise hooga jalgu ristis hoida. Kuid surmahirm (hahaha) oli nii suur, et surusin jalgu kõvasti kokku. Aegajalt oli selja all ka tunda neid torude vahe vms kohti, kuid haiget need mulle ei teinud. Ütlen mulle, sest kui õigesti mäletan, siis Matis sai haiget nii seljale kui ka küünarnukkidele. Alla  jõudes oli vesi silmis ja hea oli, et bikiinid õiged kohti veel katmas olid. Kui silme eest juba veidi selgines, siis nägin, kuidas Matis mind suurte silmadega ja veel suurema irvega ootas. Ta veel ütles, et kõrvalt rajalt tuli mees nii suure hooga, et pidi sealt välja lendama ja siis ta seal oli kaalutlenud, et huvitav, kas ma ka lendan (irw). Igatahes veetsime seal igati toredad tunnid! Järgmisel päeval asusime otsima parki nimega DeLaWake ning kuna neid on mitu, siis otsisime just seda, mis asub kohas nimega Valmiera. Ilmaga väga ei vedanud. Just see aeg kui parki jõudsime oli külm, tuuline ja pilved olid äärmiselt sünged, nagu enne tormi. Vihma käest küll õnneks pääsesime pargis olles. Kohas pettusime, sest Matis oli arusaanud, et seal suur ja vinge park mitmete erinevate obstaaklitega, kuid Harku Wakepargile jäi see ikka alla. Ümbrus ise oli väga kena! Halli ilma tõttu ei teinud ma ka Matise sõidust pilte, kuid all pool on näha Matise ühtesid parimaid lende see suvi Harku Wakepargis. Järgmine suvi on valmimas veel üks wakepark Männikul, millest rohkem informatisooni ilmub tulevikus nende FB lehel SIIN

Sep 17, 2013

Outfit shoot gone wrong

Very wrong! Jamh, vahete vahel kohe ON raske kenasti jääda (ise naeran). Ja siis tobe olek päästab välja?

Sep 14, 2013

Keila-Joa // Lohusalu sadam // ootd

Vähemalt kord aastas tuleb ikka nagu kord ja kohus vaadata üle Eestimaa au ja uhkus, Keila-Juga! Ok, selles lauses oli nüüd natukene nalja ka, aga noh, saate aru küll. Aga eriti veel kui juba sinna kanti niikuinii on asja.
Lohusalu sadamas käisin vaatamas Vana Baskini suvelavastust "Nädal aega kolmekesi". Seal mängisid Merilin Kirbits, Taavi Tõnisson (SA NUKU) ja Anti Kobin (SA NUKU). Äärmiselt mõnus oli üle pikaaja etendust vaadata ning seda veel vabas õhus. Tegu oli äärmiselt naljaka tükiga. Sain ühe nalja isegi telefoni filmitud, kuid kahjuks suutsin selle juba ära kustutada. Tahtsin nii väga jõuda vaatama ka Baskini lavastust "Minu girlfriend on eestlane", kuid oma rumaluse tõttu jäi see käik tegemata. Kui keegi oskab mingit praegu käivat etendust soovitada (ei pea siinkohal enam silmas vabaõhuetendust), siis tulistage kommentaaridesse!

Sep 12, 2013

Baka Waka

Nüüd, kus ma taas ellu ärkasin ja oma haige silma taha enam ei poe, teen tasapisi oma kaotatud aja siin teie ees tasa ning demonstreerin, et ka mina sain kevadel omale bakalaureusekraadi. Lõpetasin Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse eriala. Magistrisse samasse erialasse edasi minna ei plaani, aga väiksed ebakindlad mõtted sügise osas juba mõlguvad.
Kandsin lihtsat kleiti, mille soetasin Zarast. Hullud soengud ja lokid ei ole väga minu teema, seetõttu oli kõik üpris minimaalne. Kusjuures kohe kui diplom käes jalutasime kutiga koju, et end mugavamalt riidesse panna ja samal õhtul läksingi kohe haiglasse (et see cool silma operatsioon teha, millest leierdasin all olevas ja veel veidi vanemas postituses). Siga kahju oli, et ei saanud teistega kampa lüüa ja üks korralik koolilõpu pidu teha, kuid nüüd ongi taaskord rohkem põhjust kooli minna.
Tervitan siinkohal kõiki koolijütse ning pean tõdema, et tahaks isegi juba kooli minna (weeeeeird!!)!
Minu armsad kursakaaslased Reili ja Ann!

Sep 10, 2013

Pärast operatsiooni



Oled üllatunud postitust nähes? Mina igatahes küll olen.
Täidan nüüd oma lubadust, millest on möödunud juba parasjagu aega. Nimelt lubasin teid kursis hoida, kuidas on möödunud minu silma operatsioon ja laserlõikused. Meeldetuletuseks oli siis minu diagnoos: silma võrkkesta irdumine koos rebendiga. Silma võrkkesta irdumine pidi olema üpris sage nähtus ning sellest lisa saab lugeda SIIT. Ma ei hakka pikalt oma haiglas veedetud ajast pajatama, kuid üks põnevamaid seiku oli ehk see, et sain mõnusalt mingi 2-3 korda minestatud. Kirjutasin kuni, sest kolmas kord sain juba ise aru, et asi ei ole hea ning maandusin koridoris esimesele ettejuhtuvale diivanile pikali ja viskasin  jalad taevasse. Olin siis sellel korrusel, kus olid sissekirjutatud patsiendid ehk siis peale minu ja õdede ma seal väga kedagi ei näinudki. Operatsiooni ajal oli täis narkoos ja olin mõnusas tudis. Kui kanüül kätte pandi siis tundsin, et mõnus närv on ikka sees. Kuna õmblused tehti silmamuna ümber, siis selleks kasutati mikroskoopi. Kestis see vist 1-2 tundi, ausalt öeldes ei teagi. Kui oma palatis ärkasin, siis olin mereröövel valmis. Õed käisid mitu korda päevas tilku panemas ning kõige esimene kord kui silmalt kate maha võeti oli ikka väga imelik, sest silma oli nii raske lahti saada ja väike hirm oli ka. Õde rõõmsalt aitas kaasa mu lao avamisele. Esimene nädal oli ikka valus, pärast juba harjusin ära. Pead liigutades panin tihti silma kinni, et ta ei jõuaks väga palju fokusseerida ja tõmmelda, sest iga millimeeter, kus silmamuna liikus oli ikka räme valu. Esimesed päevad olin kodus voodis, liikumatult, jõle igav oli. Laserlõikusest nii palju, et see ei olnud see laser, mis nägemise paremaks teeb, vaid see oli selle tarbeks, et silmapõhjad tugevad oleksid ja et seal auke poleks (mis kogu selle jama tekitab). Laser tehti tervele silmale ka. Septembri lõpus lähen veel haige silmaga uuesti laserisse, et silmapõhjad tugevamad oleksid. Enne laserlõikust pandi silma kuute erinevat tilka. Üks tilkadest voolas huulele, mille keelega ära limpsasin ja 3 sekundi pärast oli keel täiesti tuim, ups. Ebameeldiv tunne oli ka, sest arst pidi mu silmamuna tõstma ja keerama ning ta ütles, et kui septembris naasen, siis peab ta silma veel rohkem kangutama, juhhei. Enne operatsiooni öeldi, et kuna minu irdumine oli nii kaugele arenenenud, siis nad ei pruugi nägemist taastada, kuid vähemalt panevad nad selle leviku kinni. Positiivne on see, et nägemine silma allpoolses osas taastus, kuid mingi viga jäi sisse. Seda on äärmiselt keeruline seletada. Kui kaks silma on lahti, on kõik hästi. Kui sulgen oma parempoolse (korras) silma, siis ei suuda ma ühtegi sõna kokku lugeda ning pildid on kõik moonutatud jne. Asi nimelt selles, et nähtav pole mitte udune, vaid pigem tekib fokusseeritud kohale selline vindi või luubi efekt, või tekib selline sigrimigri. Loodan sellele seletust saada septembri lõpus kui uuesti arsti juurde minek. Näiteks kui kontrollis käisin ja arsti uksel olid numbrid 358 ja ma üks silm kinni neid vaatama pidin, siis nägin ainult 3'e ja 8't, 5 oli pildist täielikult välja lõigatud ning 3 ja 8 olid kõrvuti. Kogu taastus võttis aega 8 nädalat ehk siis terve see aeg panin kuni 7x päevas tilkasid, pluss ei tohtinud teha mitte mingisugust sporti. Isegi vees jalutamist pidas arst raskeks. Kui septembris arstil käidud ja uued uudised siis sheerin!
 Enne operatsiooni oli pupill kui tõllaratas.
Unest tärganud mereröövel. 
 Kaks viimast pilti on tehtud paar nädalat pärast lõikust.