#puppylove

Kirjutan taaskord oma külastuskäigust Tallinna loomade hoiupaika. Nüüd siis teine kord. Mainin ka ära, et sellest kirjutamine on kui omaette teraapia. Ma saan justkui midagi hingelt ära, kuid koguaeg janunen uue järele. Seekord oli külasus hoopis teistsugune kogemus. Teadsime kohe oma nimed kirja panna ning tegime tiirud, et tervitada nii vanu sõpru kui ka uustulnukaid. Paljud tundusid uued ka kindlasti seetõttu, et esmakordselt minnes olid juba paljud jalutuskäikudele suundunud.
Matis haaras juba jalutusrihma ning mina hoidsin silmad lahti, lootes leida prillidega mees, kes eelmine kordki meile koera andis. Sama meest ma ei kohanud, kuid silmasime üht nooremat meest, kes parasjagu ühele naisterahvale koera ulatas. Võtsime siis ka neile sappa, märgiks, et soovime järgmisena koera võtta. Juba aga jõudis üks naisterahvas meie poole pöörduda. Koerte haukumise tõttu kuulsime teineteist vist üle kahe sõna, kuid pilkudest saime ka väga hästi aru, või siis mitte.. Nimelt igakord kui puurist möödusime vaatas töötaja mulle küsiva pilguga otsa. Lõpuks sain aru, et saame ise koera valida, mis oli mulle üllatuseks, sest eelmisest korrast jäi mulje, et instruktor teeb valiku sinu eest, silly me. Ma loodan, et ta ei arvanud, et me mingid eriti valivad oleme, nagu üksi ei sobiks. Kui ma lõpuks aga selle ära taipasin, siis näitasin kohe esimese ettejuhtuva puuri peale, et temaga lähme.  Ma isegi ei vaadanud, kes seal sees oli. Samal ajal kui töötaja rihma kinnitas jõudsin tutvuda puuri peal oleva sildiga. 4 kuune isane muki, täitsa beebi alles! Kasvult muidugi juba suurem muks, kuid vanuselt ikka täitsa tita. Koer hüppas erutusest üles-alla ja no tõesõna oleksin ise ka hüpanud, sest nende reaktsioon on lihtsalt ulmeliselt rõõmustav! Ma siis nimetan taaskord meie beebit Mukiks. Muki oli selleks päevaks varjupaigas veetnud 5 päeva. Mukit tutvustava lehega saab tutvuda SIIN!
Me polnud veel majast väljagi saanud kui esimese minutiga oli Muki end täielikult rihma sisse suutnud takerdada. Samal ajal kui töötaja kükakil käppa vabastas ja mina rihma hoidsin, oli Muki ta täielikult täis musitanud. Valmistasin end vaimselt ette, et kui nüüd ukse avame, siis tuleb musklit kohe töösse lasta, et ninuli ei käiks. Aga tohoo imet, Muki oli kui udusulg seal rihma otsas. Arvestades kui energiline ja õnnejunnis ta oli, siis olin kindel, et ega me kergelt ei pääse. Udusulg oli ta seetõttu, et ta ei tahtnud meist kaugele joosta. Kohe kui rihm hakkas natukenegi pingumale minema jooksis ta kohe meie juurde tagasi. Hüppas kergelt rõõmust meie peale ja limpsis sõrmi, kätt, jopet, mida iganes limpsida andis kui ta oma rõõmsas hüppes oli. Esimesed 10 minutit ma lihtsalt irnusin koguaeg, sest Muki oli lihtsalt nii naljakas. Lisaks sellele, et ta koguaeg kargas nii meid kui kohapeal olles, siis ta vist ei osanud ka veel hästi rihmaga jalutada.  Pean selle all silmas seda, et absoluutselt koguaeg oli tal see rihm käppade vahel keerdus või siis oli hüppes kui väike jänes. Kui aga vahepeal tihedalt asustatud puudega alal jalutasime, siis tegime Matisega lõpmatult kaheksaid ümber puude, sest no Muki ei saanud kohe üldse aru, mis ringe ta meiega korda saadab. Kohe kui seisma jäime või Matis mu hange lükkas jooksis Muki musitama. Vahepeal istusimegi ligi 10 minutit hanges ja lihtsalt mürasime ja irnusime. Kindlasti oli Mukil hea meel õues olla, kuid oli tunda ja näha, et eelkõige nautis ta meid ja meie seltskonda. Ta oleks ilmselt ka siis äärmiselt rahul olnud kui oleksime tundaega hanges istunud ja müranud. Ta silmad olid nii hinge läbi purevad, et phhh jamhh. Tagasi minek on mu enda jaoks alati nii raske. Koguaeg mõtlen, et  jalutame veel veidi või, et lähme ringiga tagasi, et võimalikult kaua oldud saaks. Samas Muki (ka esimese korra Muki) läksid tagasi hea meelega. Sekundiksi ei olnud seda tunnet, et nad ei tahaks tagasi minna või, et nad sellepärast kurvad oleksid. Pigem olen ikka mina see, kes salaja kurb on. Maja ja ukse juurde jõudes oli saba liputamine täistuuridel. Mida ma sellega mõtlen on ilmselt see, et muidugi nad tahaksid "oma koju", kuid see koht on neile ka kodu, kus on neile tuttavad näod ning inimesed, kes neid armastavad, nende eest hoolitsevad ja hellust üles näitavad.

Sõbrad Matise kodukandist

9.02 Loomade Hoiupaik

Pole juba tükk aega midagi kirjutanud ning täna tundsin ängistust teiega ühtteist jagada. Kõik, kes mind vähegi hästi tunnevad, teavad, et olen tohutu loomasõber. Koerad on mu täielik nõrkus. Olen 23-aastane ning sellest 15 aastat omasin ma koera. Väike armas must krants, kelle imearmsad nööbisilmad olid mulle suureks rõõmuks. Uskumatu mõelda kui palju aastaid on möödas, kus mul ei ole oma koera. Nüüd saan aru, et see ei olnud ainult rõõm. Selles oli kõike! Osake minust on kui tühi auk, täielik tühjus. Tean, et ühel päeval kui minu võimalus tuleb, saab see taas täidetud.
Juba mitmeid aastaid pläägutan, kuidas ma küll loomade varjupaika lähen. Aasta Ameerikas olles ma tõesti ühe korra käisin, kuid see oli selline pisemat sorti, ligi 10ne koeraga, mida ma ausalt öeldes ei mäletagi. Miks ma ei ole varem hoiupaiga loomi külastanud? Võib-olla ma ei olnud selleks valmis? Võib-olla mõni ei saagi selleks kunagi valmis olema? Samas kui mõnele teisele ei ole see mitte midagi erilist, ei vaja mingit eeltööd.
Mõned nädalad tagasi avastasin www.pets.ee lehel Kassi TV. Kasside tuppa on paigutatud kaamera, mis näitab kasside tegevust otse laivis. Tunnistan, et vahel ma lihtsalt jäängi neid vaatama. Nad on nii toredad! Kord oli aga kaamera suunatud nii, et nägin ka, mis toimub hoiupaiga akende taga. Nägin jalutama minevaid koeri. Lugesin ka kodulehelt reegelid läbi kui on soov koeraga jalutama minna. Ei, ma ei teinud seda esimest korda, kuid esimest korda tegin seda nii teadlikult, et mul oli reaalselt tunne, et kohe panen saapad jalga ning hakkan astuma. Ma tundsin, et olen valmis. Võtsingi plaaniks koos Matisega laupäevasel päeval Viljandi mnt loomade hoiupaika külastada. Panin end soojalt riidesse, lumes müttamis vammused selga. Ma loodan, et ma ei liialda, kuid ikka aastaid-aastaid tagasi Matis ei olnud just kõige suurem koerasõber, aga kuna mul on koerad ees ja taga siis mulle tundub, et ka tema on omamoodi neisse kiindunud, või sinna poole teel. Kui mõnd mukit näeb, siis alati müksab mind, teades kui vaimustuses ma neist olen.
Matis minna ei tahtnud. Mina aga eriti valikut ei andnud ning tema jaoks oli see üks asi, millega ta tahtis laupäevasel päeval ruttu ühele poole saada. Korra oli autos ka pinget tunda kui õigest tänava otsas mööda sõitsime. Tõsi, osa sellest pingest oli see, et ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, veel vähem kaardilugeja. Mul oli „veidi“ halb tunne, et teise niiviisi enda tahtmist mööda olin kaasa tirinud. Kuid ma tahtsin just Matisega sinna minna. Arvan, et mitte keegi ei mõista seda miskit, mis mul koertega on, kuid Matis ehk õige pisut.
Iga sekundiga kui hoiupaigale lähenesime olin ma nii elevil, et ma reaalselt arvasin, et ma panen paki maha... ok, ei pannud, aga elevus oli nii suur! Kella 12’st on hoiupaik külastajatele avatud ning meie olime kohal 12.30 paiku. Parkisime auto ära. Sisenesime majja. Inimesi siblis, varjupaiga töötajad kui ka mõned külastajad. Esialgu kohe ei teadnudki, kus kohast alustada. Pöördusin esimese ettejuhtuva töötaja poole ning andsin teada, et olen esimest korda ning soovin koeraga jalutada. Sõnad loeti peale ning vastutasime oma tegude eest ning kinnitasime selle allkirjaga. Esialgu anti aega ringi vaadata nii sees kui ka väljas olevaid koeri. Karvased nunnud igal pool ja mina sillas. Jah, hinge kriipiv oli ka, kuid ma ei tahtnud seal ega sellel päeval kurb olla. Tulin sinna eesmärgiga rõõmu pakkuda. Igakord kui tundsin pitsitavat kurbust esile kerkimas siis seadsin end kohe teisele lainele tagasi. Enne veel majas olles üks naisterahvas ütles, et paljud (rahulikud) koerad juba jalutavad. Leides instruktori küsisingi, kas saaksin ka kellegi jalutama viia. Mulle noogutati ning reipal sammul seadis instruktor juba sammud kindla koera poole, kelle ta siis ilmselt oli juba välja valinud. Nagu ma aru sain, siis päris nii see ei ole, et lähed sinna, valid ühe nunnu välja ja temaga võidki jalutama asuda. Muidu võib-olla igaüks valiks selle ühe nunnu jalutada. Mulle meeldib, et seal on süsteem. Kõik saavad võrdselt tähelepanu ehk ka võrdselt jalutada.
Meie muks oli emane, segavereline pruuni ja musta kirju ning 6-aastane (siin näed Mukit). Temal oli nimelahter tühi, seega minu jaoks oli ta Muki ja kõik sinna juurde kuuluvad armsad hüüded. Valisin jalutamiseks rihma, mille instuktor kinnitas koera külge ning ulatas rihma otsa mulle, et koer teaks  kui ta puurist väljub, kes temaga jalutama läheb. Nii meie retk algaski. Teiseks, mis mulle nende süsteemi juures meeldib on  see, et koeraga peab jalutama vähemalt 1 tund, mitte vähem, rohkem võib.
Esimese viie minuti möödudes ilma naljata oli mul juba pesu ka higine, sest meie rüblikul oli kohuaeg nii kiire, sest nii palju lõhnu, nii palju nuusutada ja maad, kus joosta. Ja ega siis Muki pissipeatuseid ei teinud, kõik käis jooksu pealt. Ta sikutas ikka päääris kõvasti, nii et mõne minuti pärast juba tundsin, et ohhooo, mis see muskel mul seal käes teeb. Ei tahtnud kohe nagu joosta ka, et koer saaks aru, et sina jalutad teda, mitte tema sind. Aga siis mõtlesime, et ahh, mis seal ikka. Me ei tea palju ta joosta saab ja lasime aga jalgadel käia. Mida rohkem peateedelt metsa sisse põigata, seda aeglasemini Muki jooksis, sest ilmselt uued rajad olid põnevamad ja rohkem nuusutamist, mis tähendas, et saime ka veidi hinge tõmmata. Suuremad jooksud tegi muidugi Matis. Kõik oli lihtsalt liiga imeline. Maailmaarmas koer, ilus loodus, palju lund, iga hetk oli nii võimas, et mul on tunne, et ka preaegu kirjutades ma langen katarisesse. Muidugi ei saa ma ka mainimata jätta, et ka Matis oli kui teises dimensioonis. Täieti teine inimene, kelles avanes täiesti uus külg. Teame juba üksteist varsti 10 aastat? aga see oli midagi uut. Ma isegi ei tea, kas ta ka ise seda tunnetas, kuid mina kui kõrvalt vaatajana ei saanud enam rohkem õnnelik olla, kui antud hetkes. Kui 1,5 h mütatud sai ning tagasi mindud siis ma muidugi kallistasin kõvasti-kõvasti meie Mukit, kes ei näidanud selle ajajooksul sekundikski negatiivset emotsiooni. Hiljem olen tagantjärele mõelnud, kas mõni koer seal oma jalutaja peale üldse urisenud on? Instruktoriga saatsin Muki oma „boksi“ tagasi, kus Muki sai kiidusõnad ning ka sildikese boksile, et ta hetkel on väsinud ja veel niipea jalutada ei soovi (märgiks teistele jalutada soovijatele).
Ei üle ega ümber saanud me ka kassitoast, kuhu igapäev, kas vähem või rohkem piilunud olen.  See ruum on ka äsja remonditud ning oli äärmiselt meeldiv. Mõned kiisud tegid oma uinakuid, mõned olid peidus ja põrnitsesid hoolikalt. Teised aga jällegi lustisid ringi ja mängisid, et pidi lausa eest ära astuma. Kui kuhugi seisma jäid või kükakil istusid siis ikka oli keegi, kellel nurrumeeter oli põhjas ning sinu tähelepanu soovis.

Loen juba minuteid, et see laupäev kiiremini tuleks, sest minul on plaanid tehtud!
Jutt venis nüüd pikemaks kui seda esialgu eeldasin, kuid just täpselt nii see kõik minust välja tuli. Loodan, et minu pika pausi tõttu, keegi veel siia ikka ära eksib.